Tõeline teras

Aasta on 2020 ja poksiringi on inimeste asemel vallutanud robotid. Charlie Kenton (Hugh Jackman) on endine poksija, kes vanarauast kokkupandud teisejärgulist poksirobotit mööda erinevaid võitluspaiku ringi veab. Kui robot aga ühel üritusel tükkideks lõhutakse, tuleb Charliel kiirelt midagi raha teenimiseks välja mõelda. Samal ajal selgub, et tema ammune tüdruksõber suri, jättes emata nende nüüdseks 11-aastase poja Maxi (Dakota Goyo), keda Charlie polnud siiani isegi mitte näinud. Mees nõustub raha eest poisi suveks enda hoole alla võtma ja koos hakkavad nad parandama ning treenima vana robotit, kelle Max leiab.

Real Steel (2011)

Mõtlesin, et see film on jällegi üks nendest, kus sisu täielikult puudub, põhitähelepanu on robotite vahelistel võitlus-stseenidel ning ülejäänud osa filmist on lihtsalt taustamüra. Õnneks saan öelda, et seekord ma eksisin. Film ei olegi mõeldud ainult poistele ning igaüks leiab sealt endale midagi.

Minu jaoks peitub filmi võlu selles, et on leitud hea tasakaal madistavate robotite, isa-poja suhete ja humoorikate katkendite näitamise vahel. Kõike on piisavalt, samas mitte ülearu. Parim osa filmist on aga kindlasti näitlejad: isa-poja (Jackman ja Goyo) paar teeb oma rollides lihtsalt supertööd. Tegelased panevad sind tahes-tahtmata neile ja nende robotile kaasa elama, isegi kui sind poks ja muu säärane ei huvita. 

Kuigi filmil jäi minu jaoks jällegi puudu ootamatustest, olin siiski kokkuvõttes meeldivalt üllatunud filmi südamlikkuses ning lummatud peategelastestest ja seetõttu soovitan kindlasti filmi vaatama minna ning annan punktideks 8/10.

Nakkus

"Nakkus" on film mis räägib viirusest ja selle viiruse levikust. Hong Kongi ärireisilt koju saabuv Beth (Gwyneth Paltrow) on tõbine – ilmselt tuleneb see lennuväsimusest, kuid ainult kaks päeva hiljem sureb ta haiglavoodil. Bethi abikaasa Mitch (Matt Damon) ei saa arstidelt vastust, mis selle ootamatu surma põhjustas. Õige pea ilmub veebi video, samade sümptomitega, surevast ärimehest Tokyo ühistranspordis. Meediasse jõuab üha enam uusi juhtumeid kõikjalt üle maailma. "Nakkus" üritab näidata kuidas see laastav viirus mõjutab erinevaid inimesi – tavaline pereisa Mitch, CDC juhataja dr. Ellis (Laurence Fishburne), omakasuahne blogija Alan (Jude Law), noor arst dr. Erin (Kate Winslet) ja teised.

Contagion (2011)

Kui lähed seda filmi vaatama oodates kiire loomuga ja actionist pakatavat thrillerit, valmistad end ette pettumuseks. "Nakkus" lihtsalt ei ole seda, pigem on tegemist millegagi, mis asub CSI ja dokumentaalfilmi vahepeal. Eelpool mainitu ei tähenda, et tegemist oleks igava filmiga, põnevust ja ootamatusi pakub film üksjagu. Minu jaoks kõige parem osa filmist oli see, et tegevus oli piisavalt argipäeva lähedane, et panna mind mõtlema, kas käesurumine on ikka hea mõte ja pidev näo katsumine harjumus millest kiiremas korras vabanema peaks. Veelgi enam, kas inimkonna koondumine suurlinnadesse on protsess, millest ma osa võtta tahan.

Kokkuvõtteks, mulle see film meeldis. Kinosaalis ei olnud mul hetkekski tunnet, et mul on igav, vastupidi oli seal mitmeidki põnevaid kohti ja kindlasti ei teadnud ma juba poole filmi pealt kuidas kõik erinevad liinid lõppevad. Lisaks pani see film mind mõtlema millelegi, mis mulle tavaliselt pähe ei tule.

Minu poolt hindeks 8/10.

Mis su number on?

Ally Darling (Anna Faris) läheb lahku oma peigmehest, kaotab töö ja saab ajakirjast teada, et naistel on elu jooksul keskmiselt 10,5 voodipartnerit ning enamus naisi üle 20 voodipartneriga ei saagi kunagi mehele. Lugedes kokku enda suhted ning avastades, et tema number on juba 20, satub ta paanikasse. Juhuslikult kohtab ta aga endist kallimat, kes on ajaga hoopis paremaks muutunud ning Ally otsustab, et enda ekside üles otsimine on ainus viis oma numbrit mitte suurendada. Vanade peikade tagaotsimises tuleb talle appi kena naabripoiss Colin (Chris Evans).

What's Your Number (2011)

Filmi juures meeldis mulle kõige enam see, et kõik naljakad kohad, mis filmis on, ei olnud juba ammu treileris ära nähtud. See on minu arvates on paljude (romantiliste) komöödiate puhul tavaline. Kuigi ma ei ole Anna Farise suurim fänn, tuleb tunnistada, et tema valik sellesse rolli oli väga õige ja kohati tundub, et tema ongi see, kes filmi naljakaks teeb. Ma valetaksin, kui ütleksin, et naersin kõvasti kogu filmi ajal, kuid leidus kohti, mis tõepoolest naerma ajasid. Ja mitte ainult mind...

Suurim miinus on sama, mis enamus romantilistel komöödiatel: lõpp on juba ammu ette teada ja üllatuda väga ei saa. Samuti unustatakse millegi pärast komöödia osa ning keskendutakse romantilisele poolele ja sellega minnakse veidi liiale.

Eks filmi hindamine sõltubki sellest, kas minna seda vaatama kui tüüpilist romantilist komöödiat (sel juhul üllatab see meeldivalt) või otsida filmis sügavat mõtet ja ettearvamatust (mis antud juhul kindlasti puuduvad). Võrreldes teiste romantiliste komöödiatega tuleb hindeks minult siiski 7/10