Aasta on 2020 ja poksiringi on inimeste asemel vallutanud robotid. Charlie Kenton (Hugh Jackman) on endine poksija, kes vanarauast kokkupandud teisejärgulist poksirobotit mööda erinevaid võitluspaiku ringi veab. Kui robot aga ühel üritusel tükkideks lõhutakse, tuleb Charliel kiirelt midagi raha teenimiseks välja mõelda. Samal ajal selgub, et tema ammune tüdruksõber suri, jättes emata nende nüüdseks 11-aastase poja Maxi (Dakota Goyo), keda Charlie polnud siiani isegi mitte näinud. Mees nõustub raha eest poisi suveks enda hoole alla võtma ja koos hakkavad nad parandama ning treenima vana robotit, kelle Max leiab.
 |
| Real Steel (2011) |
Mõtlesin, et see film on jällegi üks nendest, kus sisu täielikult puudub, põhitähelepanu on robotite vahelistel võitlus-stseenidel ning ülejäänud osa filmist on lihtsalt taustamüra. Õnneks saan öelda, et seekord ma eksisin. Film ei olegi mõeldud ainult poistele ning igaüks leiab sealt endale midagi.
Minu jaoks peitub filmi võlu selles, et on leitud hea tasakaal madistavate robotite, isa-poja suhete ja humoorikate katkendite näitamise vahel. Kõike on piisavalt, samas mitte ülearu. Parim osa filmist on aga kindlasti näitlejad: isa-poja (Jackman ja Goyo) paar teeb oma rollides lihtsalt supertööd. Tegelased panevad sind tahes-tahtmata neile ja nende robotile kaasa elama, isegi kui sind poks ja muu säärane ei huvita.
Kuigi filmil jäi minu jaoks jällegi puudu ootamatustest, olin siiski kokkuvõttes meeldivalt üllatunud filmi südamlikkuses ning lummatud peategelastestest ja seetõttu soovitan kindlasti filmi vaatama minna ning annan punktideks 8/10.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar