Meie filmide edetabel 2011

Käsime aastal 2011 kinos vaatamas kokku 49 erinevat filmi, mille hulgast valisime kahepeale välja oma lemmikud. Siin on meie top 10.

10. Võitleja 

 9. Turist

 8. X-mehed: Esimene klass

 7. Kariibi mere piraadid: Võõrastel vetel

 6. Tänavajurist

 5. Laenatud aeg

 4. 127 tundi

 3. Ohtlik sõit

 2. Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk

 1. Kuninga kõne

Võimatu missioon: Variprotokoll

Kui agent Hannaway'lt (Josh Holloway) varastakse dokumendid, mis sisaldavad vene tuumarakettide stardikoode on IMF'i direktorile (Tom Wilkinson) selge, et vaid tavalistest agentidest selle olukorra lahendamiseks ei piisa. Taaskord tuleb teenistusse kutsuda legendaarne Ethan Hunt (Tom Cruise), kes hetkel Moskvas vangis istub. Ethani kongist välja murdmine saab Jane'i (Paula Patton) ja Benji (Simon Pegg) missiooniks. Pärast põgenemist peab meeskond seekordse kurikaela - Koobalti isiku tuvastamiseks sisse murdma Kremlis asuvaasse ülisalajasse arhiivi, kuid ootamatult läheb kõik väga valesti.

Pärast Kremlis toimunud plahvatuse IMF kaela määrimist peavad Ethan, Benji, Jane ja punti lisandunud analüütik Brandt (Jeremy Renner) maailma ähvardava tuumasõja peatamise vaid enda õlgadele võtma. Järgnev pead-pööritav seiklus viib meeskonna nii luksuslikku Dubaisse, kui kuumaverelisse Indiasse.

Mission: Impossible - Ghost Protocol (2011)

Võimatu missiooni sedakorda juba neljas film jääb oma žahnrile tõetruuks ja on tõupuhas action-film. Väga sügavat sisu ei maksa oodata, aga ei saa ka öelda, et kõik kohe esimesel minutil lõpuni selge oleks. Nii nagu eelmistes filmides ei ole seegi kord puudust füüsikaseadusi eiravatest trikkidest ja ulmelistest tehnikavidinatest. Muidugi ei saa mainimata jätta ka koomilisi vahepalasi, eriti just Simon Peggi esituses.

Variprotokoll on sarnaselt kõigi Võimatu Missiooni filmidega suurepärane meelelahutus, kui ülejäänud on meelt mööda, siis peaks ka viimase filmi vaatamiseks sammud kinosaali seadma. Mina annan omalt poolt hindeks 7 / 10.

Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk

Briti Salateenistust (koodnimega Tsirkus) juhib mees, keda tuntakse nimega Kontroll. Kui aga tema algatatud missioon Ungaris läbi kukub, tuleb mehel Tsirkusest lahkuda koos oma staažika töökaaslase George Smiley-ga (Gary Oldman). Kuid kui tekib kahtlus, et Tsirkuses on topeltagent, palgatakse Smiley salaja uuesti ametisse. Ta hakkab Tsirkuse ninamehi uurima noore agendi Peter Guillami kaasabil. 

Selgub, et ka Kontroll oli kahtlustanud, et keegi söödab infot Nõukogude Liidule ning Ungari missiooni eesmärgiks oligi nuhk paljastada. Kontroll oli vähendanud kahtlusaluste nimekirja vaid viiele mehele: Percy Alleline (Toby Jones) ehk Plekksepp, Bill Haydon (Colin Firth) ehk Rätsep, Roy Bland (Ciarán Hinds) ehk Sõdur, Toby Esterhase (David Dencik) ehk Vaenemees ja Smiley ise.

Nuhi paljastamisele tuleb appi veel Türgist salaperatsioonilt naasnud agent Ricki Tarr (Tom Hardy), kes jõudis omal käel Kontrolliga sarnasele järeldusele.

Tinker Tailor Soldier Spy (2011)

Ma ootasin hoopis midagi muud, kui seda filmi vaatama läksin. Pettuda mul siiski ei tulnud ja sain hoopis rohkem kui ootasin. Tegemist ei ole kindlasti tavalise thrilleriga vaid pigem draamaga, kus saad palju kaasa mõelda ja ise samuti topeltagenti otsida. Filmis ei kujutata mitte salateenistuse glamuurset poolt (tegemist ei ole Bondi-filmiga) vaid keskendutakse just inimloomusele ja omavahelistele suhetele.   

Kindlasti ei ole "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk" kõigi jaoks, see film kas meeldib või mitte. Aga ka need, kellele film ei meeldi, ei saa midagi halba öelda näitlejatöö kohta, mis oli lihtsalt suurepärane. Tegelased muutusid filmi jooksul järjest huvitavamaks, inimlikumaks ja samas keerulisemaks. 

Seda filmi vaadates soovitan kindlasti varuda aega ja kannatlikkust. "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk" ei ole üks neist filmidest, mis sobib muid asju tehes taustaks käima panna. Ka kinosaal oli minu arvates oluliselt vaiksem kui tavaliselt... 

Minult 9/10. 

Rummipäevik

Paul Kemp (Johnny Depp) on kirjanik, kellel on raskusi oma sõnade leidmisega. Kaks raamatut, mis autori sulest valminud, ei ole kirjastajate poolt heakskiitu leidnud. Et oma tõelist stiili leida otsustab Kemp 1950. New Yorgi selja taha jätta ja kolib Puerto Ricosse, et seal kohalikule ajalehele kirjutades eluga edasi minna. Kohale jõudes avastab ta, et Lottermani (Richard Jenkins) juhitud ajalehest The Daily News ei ootagi keegi tõsiseltvõetavaid arvamuslugusid või probleemide kajastamist – Puerto Ricot tuleb lugejatele näidata paradiisina.

The Rum Diary (2011)

Rummi, karnevalide ja kauniste naiste vahepeal peab Paul otsustama, kas lüüa kampa kohalike ärimeeste grupiga ja elada ilusat elu, või siiski olla tõeline ajakirjanik ja kamp paljastada. Grupi ninameest Sandersoni kehastab Aaron Eckhart. Kirjamehe valikut ei tee kindlasti lihtsamaks ka Sandersoni tüdruksõber Chenault (Amber Heard), kes peategelasele juba varem silma jäi. 

Kuigi filmi žanriks on kirjutatud komöödia siis ainult naerutamist oodates võib see film pettumuse valmistada, kuigi naerma ajavaid kohti oli lavateoses mitmeid. Tunduvalt suurem kaal on filmi peategelase täiskasvanuks saamise lool. Kuigi see ei olnud Johnny Deppy kõige glamuursem roll, siis täitis ta seda siiski suurepäraselt, samuti tegi minu arvates fantastilise esituse Giovanni Ribisi kehastades elukutselisest joodikust The Daily News’i poliitika ja usu korrespondenti - Moburg ’i. 

Kokkuvõtteks saab film minult punktisummaks 6/10.

Surematud

Pärast Titaanide sõda, kuulutab julm kuningas Hyperion (Mickey Rourke) sõja inimkonna vastu. Ta plaanib vabastada titaanid, kes peale sõja kaotamist vangistati, et oma armee võitmatuks muuta. Titaanide vabastamiseks on tal vaja aga legendaarset vibu.  Vibu otsides laastab ta Kreekat, lammutades kõik, mis ette jääb.

Hyperioni laastamistöid näevad pealt jumalad, kes ei tohi aga inimkonna tülidesse sekkuda. Siiski ei plaani peajumal Zeus niisama pealt vaadata, vaid esineb maal vana mehena ning mõjutab ja õpetab õiglase südamega vaest talumeest Theseus’t (Henry Cavill). Theseus hakkabki kurjale kuningale vastu, kui too ta ema tapab. Nüüd jääb vaid küsimus, kas ta suudab kogu maailma päästa..

Immortals (2011)

Mina ei oodanud seda filmi vaatama minnes midagi erilist, arvasin, et vast on ilus visuaal ja veidi põnevust. Pean tunnistama, et ega see film millegi erilisega mind rabada ei suutnud. Oli suur hulk võitlusstseene, palju verevalamist ja ülejäänud aeg imetleti peategelast või heal juhul näidati ilusat maastikku. Näitlejatest väärib mainimist vaid Mickey Rourke, kes Hyperioni rolli sobib, ülejäänud punt on kergesti ununevad ja igavad.

Mina küll kreeka mütoloogiast eriti palju ei tea, kuid filmis oli isegi minu jaoks päris palju küsitavaid ja kahtlaseid kohti. Ka mütoloogia kõrvale jättes, oli lugu siiski jutustatud liiga pinnapealselt. Ühtki teemat ega tegelast ei vaadelda süviti, seetõttu jäävad vastuseta mitmed küsimused, mis filmi jooksul tekivad.

Positiivse poole pealt ütleksin, et efektid olid tõsti head. Võitlusstseenid olid päris huvitavad ja hästi tehtud, kohati isegi kaasahaaravad. Kahjuks ei saa sama öelda ülejäänud filmi kohta. Kokkuvõtteks annan 5/10.

Ohtlik sõit

Kuigi pealkiri sellele viidata võiks, ei soovi "Ohtlik sõit" mingil moel The Fast and the Furious filmidega mõõtu võtta - masinad on liikumiseks punktist A punkti B. Film räägib hoopis armastusest nimetu autojuhi (Ryan Gosling) ja tema naabri Irene'i (Carey Mulligan) vahel. Loole lisab vürtsi peatselt vanglast pääsev Irene'i abikaasa Standard (Oscar Isaac). Õige varsti peale vabanemist satub Standard pahandustesse, kuna on türmikaaslastele raha võlgu. Laenatu tagastamiseks peab eks-vang pandimaja röövi ette võtma. Kuna "uus sõber" teenib lisaleiba öösiti allmaailma tegelastele sohvrit mängides, siis ei ole vaja väga pead murda, kes põgenemise tarvis rooli keerab. Esmapilgul lihtne tööots läheb aga väga viltu...

Drive (2011)

"Ohtlik Sõit" on parim film mida ma sellel aastal näinud olen. Lisaks suurepärasele näitlejatöödele jälgisin toimuvat põnevusega lõputiitriteni. Mõnusalt uuenduslikult on lähenetud ka armastusloo ekraanile toomisega - juba harjumuspäraseks muutunud kuumade kehade väänlemist selles filmis ei näe. Küll aga on küllaga piinlikku vaikust, pilke ja häbelikku dialoogi.

Untsu läinud pandimaja röövile järgnev kättemaksu saaga on piisavalt karm ja verine, kuid mitte liialt. Vähemalt minul ei jäänud hetkekski muljet, et vägivaldseid kaadreid oleks põhjendamatult palju, kõik on tasakaalus.

Julgen vabalt "Ohtlikku sõitu" igale filmisõbrale soovitada... Hindeks 9/10.

Laenatud aeg

On kätte jõudnud aeg, mil inimesed ei vanane pärast 25-aastaseks saamist. Kuid selleks, et edasi elada, on neil vaja aega, mis selles filmis on otseses mõttes raha. Seda saab juurde teenida ning ajaga tuleb ka kõigi asjade eest - alates bussipiletist ja lõpetades üüriga - maksta. Vaeste linnaosas, kus elab Will Salas (Justin Timberlake) on kõigil ajaga kitsas ning tööga teenitakse täpselt nii palju aega, et homseni ära elada.

Ühel päeval päästab Will mehe, kelle elukontol on üle saja aasta, teist sama palju juba seljataga ning kes edasi elada enam ei soovi. Kui Will magab, annab mees tänutäheks oma minutid talle ning sureb. Nüüd tuleb peategelasel kolida rikaste linnaossa, et mitte oma suure ajakogusega ajavalvuritele silma paista. Ta näeb, kuidas elatakse siis kui aeg (raha) pole probleemiks. Kui ajavalvurid talle jälile jõuavad, peab Will taaskord põgenema. Seekord röövib ta kauni neiu, kes on ühe rikkaima mehe tütar.

In Time (2011)

Filmis kujutatakse seda, kuidas inimeste elu sõltub suuresti nende sissetulekust. Need, kel on aega praktiliselt lõpmatult, kardavad nii väga seda kaotada, et ei tee sellega midagi kasulikku. Samas, vaesed, kel aega peaaegu polegi, väärtustavad seda vähest, mis neile antud. Erinevaid sotsiaalseid klasse kujutati filmis minu arvates väga huvitavalt ning eriti kaasahaarav oli filmi algus, kus näidati elu vaeste linnaosas.

"Laenatud aeg" oli põnev ja mis mulle eriti meeldis - mingi pinge oli seal pidevalt olemas (näiteks kui kellegi aeg hakkas nulli jõudma). Küll aga oleks saanud  filmi minu arvates veelgi huvitavamaks ja sisukamaks muuta. Oleksin tahtnud näha veidi rohkem seda, mis filmi kõigist teistest eristas: aeg on raha võrdust, veidi vähem oleks see-eest võinud näidata niisama ringi jooksmist.

Kokkuvõtteks ütleksin, et filmi vaatama minnes oma aja kaotamist kahetsema ei pea, mõtteainet saab kindlasti. Punkte annan 8/10.

Riskipiir

On aasta 2008 ja maailm seisab finantskriisi lävel. Inimesed on elanud üle oma võimete - kodulaenust liisitud lipsuni on valem, mis lihtsalt ei tööta. Riskipiir räägibki sellest, mis sai siis kui noor analüütik Peter Sullivan (Zachary Quinto) avastas, et valem hetkel ettevõtte bilansis olevate varade hindamiseks ei ole päris korrektne. See väike viga toob kaasa selle, et mainekas (nimetamata) Wall Streeti investeermispank on pankrotis, kui midagi drastilist ette ei võeta. Tuleb olla teistest kas kiirem, targem, või petta...

Margin Call (2011)

Riskipiir maalib selge pildi sellest, millised on väärtushinnangud Wall Street'l - ainus mis loeb on ettevõtte saatus - töötajate, klientide, lausa terve finantsmaailma käekäik on teisejärguline. Filmis ülesse astuvate näitlejaterivi on lausa aukartust äratav: Kevin Spacey, Paul Bettany, Jeremy Irons, Zachary Quinto, Penn Badgley, Simon Baker, Mary McDonnell, Demi Moore, Stanley Tucci.

Minu arvates on filmis väga hästi balanseeritud finantsmaailma terminoloogia ja tegelaste endi lood. Investeerimispangandust ei üritata liialt lihtsustada, ning ei minda ka liialt sügavale, et sellele maailmale võõrastel inimestel lihtsalt igav hakkaks. Pangandusele on meisterlikult vahele pikitud tegelaste isikliku elu keerdkäigud.

Riskipiirile võib ette heita, et üritatakse pangaduse-vaenuliku laine peal sõites lihtsalt masse kinno meelitada, aga minu meelest oli teos oma piletiraha igati väärt, lihtsalt ei maksa oodata mingeid rabavaid paljastusi investeerimispanganduse telgitagustest. Kokkuvõtteks annaksin mina filmile hindeks 7 / 10.

Tõeline teras

Aasta on 2020 ja poksiringi on inimeste asemel vallutanud robotid. Charlie Kenton (Hugh Jackman) on endine poksija, kes vanarauast kokkupandud teisejärgulist poksirobotit mööda erinevaid võitluspaiku ringi veab. Kui robot aga ühel üritusel tükkideks lõhutakse, tuleb Charliel kiirelt midagi raha teenimiseks välja mõelda. Samal ajal selgub, et tema ammune tüdruksõber suri, jättes emata nende nüüdseks 11-aastase poja Maxi (Dakota Goyo), keda Charlie polnud siiani isegi mitte näinud. Mees nõustub raha eest poisi suveks enda hoole alla võtma ja koos hakkavad nad parandama ning treenima vana robotit, kelle Max leiab.

Real Steel (2011)

Mõtlesin, et see film on jällegi üks nendest, kus sisu täielikult puudub, põhitähelepanu on robotite vahelistel võitlus-stseenidel ning ülejäänud osa filmist on lihtsalt taustamüra. Õnneks saan öelda, et seekord ma eksisin. Film ei olegi mõeldud ainult poistele ning igaüks leiab sealt endale midagi.

Minu jaoks peitub filmi võlu selles, et on leitud hea tasakaal madistavate robotite, isa-poja suhete ja humoorikate katkendite näitamise vahel. Kõike on piisavalt, samas mitte ülearu. Parim osa filmist on aga kindlasti näitlejad: isa-poja (Jackman ja Goyo) paar teeb oma rollides lihtsalt supertööd. Tegelased panevad sind tahes-tahtmata neile ja nende robotile kaasa elama, isegi kui sind poks ja muu säärane ei huvita. 

Kuigi filmil jäi minu jaoks jällegi puudu ootamatustest, olin siiski kokkuvõttes meeldivalt üllatunud filmi südamlikkuses ning lummatud peategelastestest ja seetõttu soovitan kindlasti filmi vaatama minna ning annan punktideks 8/10.

Nakkus

"Nakkus" on film mis räägib viirusest ja selle viiruse levikust. Hong Kongi ärireisilt koju saabuv Beth (Gwyneth Paltrow) on tõbine – ilmselt tuleneb see lennuväsimusest, kuid ainult kaks päeva hiljem sureb ta haiglavoodil. Bethi abikaasa Mitch (Matt Damon) ei saa arstidelt vastust, mis selle ootamatu surma põhjustas. Õige pea ilmub veebi video, samade sümptomitega, surevast ärimehest Tokyo ühistranspordis. Meediasse jõuab üha enam uusi juhtumeid kõikjalt üle maailma. "Nakkus" üritab näidata kuidas see laastav viirus mõjutab erinevaid inimesi – tavaline pereisa Mitch, CDC juhataja dr. Ellis (Laurence Fishburne), omakasuahne blogija Alan (Jude Law), noor arst dr. Erin (Kate Winslet) ja teised.

Contagion (2011)

Kui lähed seda filmi vaatama oodates kiire loomuga ja actionist pakatavat thrillerit, valmistad end ette pettumuseks. "Nakkus" lihtsalt ei ole seda, pigem on tegemist millegagi, mis asub CSI ja dokumentaalfilmi vahepeal. Eelpool mainitu ei tähenda, et tegemist oleks igava filmiga, põnevust ja ootamatusi pakub film üksjagu. Minu jaoks kõige parem osa filmist oli see, et tegevus oli piisavalt argipäeva lähedane, et panna mind mõtlema, kas käesurumine on ikka hea mõte ja pidev näo katsumine harjumus millest kiiremas korras vabanema peaks. Veelgi enam, kas inimkonna koondumine suurlinnadesse on protsess, millest ma osa võtta tahan.

Kokkuvõtteks, mulle see film meeldis. Kinosaalis ei olnud mul hetkekski tunnet, et mul on igav, vastupidi oli seal mitmeidki põnevaid kohti ja kindlasti ei teadnud ma juba poole filmi pealt kuidas kõik erinevad liinid lõppevad. Lisaks pani see film mind mõtlema millelegi, mis mulle tavaliselt pähe ei tule.

Minu poolt hindeks 8/10.

Mis su number on?

Ally Darling (Anna Faris) läheb lahku oma peigmehest, kaotab töö ja saab ajakirjast teada, et naistel on elu jooksul keskmiselt 10,5 voodipartnerit ning enamus naisi üle 20 voodipartneriga ei saagi kunagi mehele. Lugedes kokku enda suhted ning avastades, et tema number on juba 20, satub ta paanikasse. Juhuslikult kohtab ta aga endist kallimat, kes on ajaga hoopis paremaks muutunud ning Ally otsustab, et enda ekside üles otsimine on ainus viis oma numbrit mitte suurendada. Vanade peikade tagaotsimises tuleb talle appi kena naabripoiss Colin (Chris Evans).

What's Your Number (2011)

Filmi juures meeldis mulle kõige enam see, et kõik naljakad kohad, mis filmis on, ei olnud juba ammu treileris ära nähtud. See on minu arvates on paljude (romantiliste) komöödiate puhul tavaline. Kuigi ma ei ole Anna Farise suurim fänn, tuleb tunnistada, et tema valik sellesse rolli oli väga õige ja kohati tundub, et tema ongi see, kes filmi naljakaks teeb. Ma valetaksin, kui ütleksin, et naersin kõvasti kogu filmi ajal, kuid leidus kohti, mis tõepoolest naerma ajasid. Ja mitte ainult mind...

Suurim miinus on sama, mis enamus romantilistel komöödiatel: lõpp on juba ammu ette teada ja üllatuda väga ei saa. Samuti unustatakse millegi pärast komöödia osa ning keskendutakse romantilisele poolele ja sellega minnakse veidi liiale.

Eks filmi hindamine sõltubki sellest, kas minna seda vaatama kui tüüpilist romantilist komöödiat (sel juhul üllatab see meeldivalt) või otsida filmis sügavat mõtet ja ettearvamatust (mis antud juhul kindlasti puuduvad). Võrreldes teiste romantiliste komöödiatega tuleb hindeks minult siiski 7/10