Sherlock Holmes: Varjude Mäng

Saaga teises osas tuleb Sherlock Holmesil (Robert Downey Jr.) rinda pista oma läbi aegade kurikuulsaima vastasega - dr. Moriartyga (Jared Harris). Kui muidu on Holmesi intellekt kurikaeltest peajagu üle, siis seekord on ta viimaks kohanud võrdväärset vastast. Moriarty on välja haudunud geniaalse plaani, mille täide viimine tooks endaga kaasa kirjeldamatuid tagajärgi.

Ilmselgelt ei saa üks Sherlock Holmesi film läbi ilma tema kolleegi dr. Watsonita (Jude Law). Esmapilgul tundub küll Watsoni abieluranda maabumine ta seiklusest kõrvale jätvat, kuid selle väikese probleemi lahendab Holmes kiirelt. Moriarty jälgedes jõuab duo läbi Prantsusmaa ja Saksamaa otsapidi Šveitsi välja.

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Paljud arvustused räägivad, et järg jääb esimese osa varju, kuid mina sellega päris nõus ei ole. Jah Holmesi suurim anne, tema mõistus, ei ole nii suures plaanis kui esimeses filmis ja kohati on eriefektidega ehk liiale mindud, see aga ei tähenda, et tegemist on halva filmiga.

Vastupidi, suurepärane töö kostüümide ja võttepaikadega ei lase hetkekski unustada, mis ajastust duo pärineb. Samuti on Holmesi-Watsoni dünaamika vähemalt sama hea kui esimeses filmis, ning Jared Harris ei valmista kurikaelana pettumust. Lisaks teevad filmis kaasa Holmesi venda kehastav Stephen Fry ja Lohetatoveeringuga tüdrukus endale nime teinud Noomi Rapace.

Kokkuvõtteks annaksin mina filmile 7 / 10.

Õiglus

Õpetaja Willi (Nicolas Cage) ja muusiku Laura (January Jones) elu muutub täielikult, kui naine satub rünnaku ohvriks ning viiakse haiglasse. Haiglas astub Willi juurde võõras mees (Guy Pearce), kes väidab end teadvat, kes Laurat ründas ning on valmis talle kätte maksma, tahtmata selle eest isegi raha. Mees ütleb, et soovib vaid võimalikku vastuteenet kunagi tulevikus. Segaduses Will küll kahtleb, kuid võtab pakkumise vastu. 

Kuud mööduvad, Laura ja Will hakkavad just rünnakust toibuma, kuid siis ilmub salapärane mees uuesti välja, nõudes vastuteenet, mis talle võlgnetakse. Kuigi Will esialgu keeldub, pannakse ta peagi aru saama, et igal asjal on oma hind.

Seeking Justice (2011)

Film uurib, kui kaugele on inimene valmis minema, et kaitsta oma lähedasi. Kas sina laseksid oma kallima ründajale midagi teha? Mis hinnaga? 

Kuigi algselt tundub, et film on täiesti etteaimatav (on ju kohe aru saada, et vastuteene, mida Willilt nõutakse ei saa midagi meeldivat olema), juhtub tegelikult nii mõndagi, mida kohe algselt oodata ei oska. Filmis leidub nii põgenemist ja pingelist tagaajamist kui ka moraalseid dilemmasid. Ja otse loomulikult tuleb lõpuks välja, et omakohus ei ole ikka alati kõige parem mõte..

Mulle meeldib Cage, punkte: 7/10.     

Võimatu missioon: Variprotokoll

Kui agent Hannaway'lt (Josh Holloway) varastakse dokumendid, mis sisaldavad vene tuumarakettide stardikoode on IMF'i direktorile (Tom Wilkinson) selge, et vaid tavalistest agentidest selle olukorra lahendamiseks ei piisa. Taaskord tuleb teenistusse kutsuda legendaarne Ethan Hunt (Tom Cruise), kes hetkel Moskvas vangis istub. Ethani kongist välja murdmine saab Jane'i (Paula Patton) ja Benji (Simon Pegg) missiooniks. Pärast põgenemist peab meeskond seekordse kurikaela - Koobalti isiku tuvastamiseks sisse murdma Kremlis asuvaasse ülisalajasse arhiivi, kuid ootamatult läheb kõik väga valesti.

Pärast Kremlis toimunud plahvatuse IMF kaela määrimist peavad Ethan, Benji, Jane ja punti lisandunud analüütik Brandt (Jeremy Renner) maailma ähvardava tuumasõja peatamise vaid enda õlgadele võtma. Järgnev pead-pööritav seiklus viib meeskonna nii luksuslikku Dubaisse, kui kuumaverelisse Indiasse.

Mission: Impossible - Ghost Protocol (2011)

Võimatu missiooni sedakorda juba neljas film jääb oma žahnrile tõetruuks ja on tõupuhas action-film. Väga sügavat sisu ei maksa oodata, aga ei saa ka öelda, et kõik kohe esimesel minutil lõpuni selge oleks. Nii nagu eelmistes filmides ei ole seegi kord puudust füüsikaseadusi eiravatest trikkidest ja ulmelistest tehnikavidinatest. Muidugi ei saa mainimata jätta ka koomilisi vahepalasi, eriti just Simon Peggi esituses.

Variprotokoll on sarnaselt kõigi Võimatu Missiooni filmidega suurepärane meelelahutus, kui ülejäänud on meelt mööda, siis peaks ka viimase filmi vaatamiseks sammud kinosaali seadma. Mina annan omalt poolt hindeks 7 / 10.

Surematud

Pärast Titaanide sõda, kuulutab julm kuningas Hyperion (Mickey Rourke) sõja inimkonna vastu. Ta plaanib vabastada titaanid, kes peale sõja kaotamist vangistati, et oma armee võitmatuks muuta. Titaanide vabastamiseks on tal vaja aga legendaarset vibu.  Vibu otsides laastab ta Kreekat, lammutades kõik, mis ette jääb.

Hyperioni laastamistöid näevad pealt jumalad, kes ei tohi aga inimkonna tülidesse sekkuda. Siiski ei plaani peajumal Zeus niisama pealt vaadata, vaid esineb maal vana mehena ning mõjutab ja õpetab õiglase südamega vaest talumeest Theseus’t (Henry Cavill). Theseus hakkabki kurjale kuningale vastu, kui too ta ema tapab. Nüüd jääb vaid küsimus, kas ta suudab kogu maailma päästa..

Immortals (2011)

Mina ei oodanud seda filmi vaatama minnes midagi erilist, arvasin, et vast on ilus visuaal ja veidi põnevust. Pean tunnistama, et ega see film millegi erilisega mind rabada ei suutnud. Oli suur hulk võitlusstseene, palju verevalamist ja ülejäänud aeg imetleti peategelast või heal juhul näidati ilusat maastikku. Näitlejatest väärib mainimist vaid Mickey Rourke, kes Hyperioni rolli sobib, ülejäänud punt on kergesti ununevad ja igavad.

Mina küll kreeka mütoloogiast eriti palju ei tea, kuid filmis oli isegi minu jaoks päris palju küsitavaid ja kahtlaseid kohti. Ka mütoloogia kõrvale jättes, oli lugu siiski jutustatud liiga pinnapealselt. Ühtki teemat ega tegelast ei vaadelda süviti, seetõttu jäävad vastuseta mitmed küsimused, mis filmi jooksul tekivad.

Positiivse poole pealt ütleksin, et efektid olid tõsti head. Võitlusstseenid olid päris huvitavad ja hästi tehtud, kohati isegi kaasahaaravad. Kahjuks ei saa sama öelda ülejäänud filmi kohta. Kokkuvõtteks annan 5/10.

Ohtlik sõit

Kuigi pealkiri sellele viidata võiks, ei soovi "Ohtlik sõit" mingil moel The Fast and the Furious filmidega mõõtu võtta - masinad on liikumiseks punktist A punkti B. Film räägib hoopis armastusest nimetu autojuhi (Ryan Gosling) ja tema naabri Irene'i (Carey Mulligan) vahel. Loole lisab vürtsi peatselt vanglast pääsev Irene'i abikaasa Standard (Oscar Isaac). Õige varsti peale vabanemist satub Standard pahandustesse, kuna on türmikaaslastele raha võlgu. Laenatu tagastamiseks peab eks-vang pandimaja röövi ette võtma. Kuna "uus sõber" teenib lisaleiba öösiti allmaailma tegelastele sohvrit mängides, siis ei ole vaja väga pead murda, kes põgenemise tarvis rooli keerab. Esmapilgul lihtne tööots läheb aga väga viltu...

Drive (2011)

"Ohtlik Sõit" on parim film mida ma sellel aastal näinud olen. Lisaks suurepärasele näitlejatöödele jälgisin toimuvat põnevusega lõputiitriteni. Mõnusalt uuenduslikult on lähenetud ka armastusloo ekraanile toomisega - juba harjumuspäraseks muutunud kuumade kehade väänlemist selles filmis ei näe. Küll aga on küllaga piinlikku vaikust, pilke ja häbelikku dialoogi.

Untsu läinud pandimaja röövile järgnev kättemaksu saaga on piisavalt karm ja verine, kuid mitte liialt. Vähemalt minul ei jäänud hetkekski muljet, et vägivaldseid kaadreid oleks põhjendamatult palju, kõik on tasakaalus.

Julgen vabalt "Ohtlikku sõitu" igale filmisõbrale soovitada... Hindeks 9/10.

Tõeline teras

Aasta on 2020 ja poksiringi on inimeste asemel vallutanud robotid. Charlie Kenton (Hugh Jackman) on endine poksija, kes vanarauast kokkupandud teisejärgulist poksirobotit mööda erinevaid võitluspaiku ringi veab. Kui robot aga ühel üritusel tükkideks lõhutakse, tuleb Charliel kiirelt midagi raha teenimiseks välja mõelda. Samal ajal selgub, et tema ammune tüdruksõber suri, jättes emata nende nüüdseks 11-aastase poja Maxi (Dakota Goyo), keda Charlie polnud siiani isegi mitte näinud. Mees nõustub raha eest poisi suveks enda hoole alla võtma ja koos hakkavad nad parandama ning treenima vana robotit, kelle Max leiab.

Real Steel (2011)

Mõtlesin, et see film on jällegi üks nendest, kus sisu täielikult puudub, põhitähelepanu on robotite vahelistel võitlus-stseenidel ning ülejäänud osa filmist on lihtsalt taustamüra. Õnneks saan öelda, et seekord ma eksisin. Film ei olegi mõeldud ainult poistele ning igaüks leiab sealt endale midagi.

Minu jaoks peitub filmi võlu selles, et on leitud hea tasakaal madistavate robotite, isa-poja suhete ja humoorikate katkendite näitamise vahel. Kõike on piisavalt, samas mitte ülearu. Parim osa filmist on aga kindlasti näitlejad: isa-poja (Jackman ja Goyo) paar teeb oma rollides lihtsalt supertööd. Tegelased panevad sind tahes-tahtmata neile ja nende robotile kaasa elama, isegi kui sind poks ja muu säärane ei huvita. 

Kuigi filmil jäi minu jaoks jällegi puudu ootamatustest, olin siiski kokkuvõttes meeldivalt üllatunud filmi südamlikkuses ning lummatud peategelastestest ja seetõttu soovitan kindlasti filmi vaatama minna ning annan punktideks 8/10.